Vabariiklaste ja Demokraatide vastasseis on kestnud juba aastasadu. Tegu on nimelt USA kahe peamise ja ka tähtsaima parteiga. Euroopa parteidega sealset parteisüsteemi võrrelda ei saa, kuid ometi on ka seal mingi seaduspära! Igale parteile on aegade vältel tekkinud omad toetajad, kes on lojaalsed ühele või teisele vaatele. Nii võib öelda, et Vabariiklikku parteid toetavad vanemad ja konservatiivsemad inimesed ning demokraatlikku nooremad ja vabameelsemad ning tihtipeale ka muulased. Loomulikult on USA-s veel ka teisi parteisid, mille määravus valimistel on äärmiselt väike...Vabariiklaste ja demokraatide järel suuruselt järgmine partei on liberaalide partei. Viimane on suhteliselt ainukene, mis on suutnud end mingilgi määral pildile seada, selle kunagine liige on ka presidendivalimistel Vabariiklaste ridades oma kandidatuuri esitanud Ron Paul. Kui rääkida veel USA parteidest, siis näiteks on seal üks kummalisemaid parteisid Marihuaana Partei(mis tulihingeliselt toetab marihuaana seaduslikkuks muutmist).
Kogu selle eellooga tahtsin välja jõuda hiljuti lõppenud presidendivalimisteni USA-s, mis on viimastel kuudel olnud maailmas kõigi poliitikast vähegi huvituvate inimeste huviorbiidis. Ei saaks just öelda, et valimiste tulemus oleks kõigile heameelt valmistanud, mina nende hulgas ei ole. Olin protsessi algusest peale Barack Obama pooldaja. Mõte vanapoolse John McCaini valitsemisest ühe maailma võimsaima riigi üle tekkisid suisa külmavärinad. Külmavärinad süvenesid veelgi, kui McCain valis oma asepresidendi kandidaadiks Palini, kes pehmelt öeldes on minu silmis end ohmuks teinud, lisaks ei olnud ma sellest tädist mitte kunagi midagi kuulnud. Oleks olnud kurb, kui riiki oleks valitsenud see duo.
Seevastu Obama ja Biden tundub olema dream team! Jääb üle ainult loota, et nemad on see duo, kes suudab USA tuua välja kogu maailma majandust mõjutavast madalseisust.
Pean nentima, et kampaania alguspäevil olin ma kahevahel. Nimelt kas toetada Obamat või Clintonit, olukord lahenes Obama kasuks puhtalt faktiga, et Clinton hakkas endale ise vett peale tõmbama, muutes oma olukorra ja häälte püüdmise järjest keerulisemaks. Pidev vastaskandidaadi mustamine jättis temast väga mageda mulje. Kui proua Clinton seisis 90-ndatel aastatel Valges Majas oma abikaasa kõrval jäi temast mulje kui intelligentsest, sihikindlast ning mõistlikust naisest. Kuid nagu ikka lõi võimuiha talle pähe ja oldi valmis kasutama kõiki võimalikke ja võimatuid meetodeid, et oma edu valijameeste hulgas kindlustada. Lisaks leidsin ma, et proua Clintoni poliitika on end ammendanud juba abikaasa administratsioonis. Veel hakkas mulle temaga seoses vastu tema kaalutlemine, lugedes artikleid tema kui inimese kohta jäi mulje, et ta on naisterahvas, kes teeb kõik, et saavuatada edu ja seda säilitada, tegu oli külma ja kaalutleva inimesega, kes ei äratanud minitki sümpaatiat.
Obama aga äratas uudishimu juba oma rassilise kuuluvusega...kunagi varem ei olnud ma märganud, et üks mustanahaline kandidaat omaks nii tugevat positsiooni ükskõik, mis postile ta siis parasjagu kandideeris. Tema populaarsus Illinois'i osariigi senaatorina oli fenomenaalne, tema siiras soov ja lubadus tuua muutusi mammutriigi juhtimisse ja toimimisse äratas sümpaatiat. Obama päritolu ja rahvuslik mitmekesisus tema perekonnas muutis ta vastuvõetavaks ka latiino kogukonnale ning muidugi afroameeriklastele. See oli edu, mida on vabariiklastel raske saavutada. Obama noorus, hea suhtlemisoskus ja lubadused muudatusteks tagasid tema edu, mis teeb ainult heameelt.
Ma ei usu, et USA oleks üle elanud veel ühe Vabariiklasest presidendi, kes on muuseas ka endine sõjaväelane. Pidev sõjajalal olemine teatud riikidegs on viinud rahva lõhenmiseni, kus järjest vähem on sõja pooldajaid ja suureneb nende hulk, kes leiavad, et vastuolud tuleks lõpetada. Ajaloost tuleb meelde see, et iga natukese aja tagant tuleb mõnel USA presidendil peale soov päästa maailm türannidest, nii oli see Koreas, Vietnamis ja Iraagiski. Kahel juhul nendest on riigi juhiks olnud Vabariiklane! Rohkem ei kommenteeri, igale ühele jäägu omad järeldused teha.
Valmiste õhtul käisime sõpradega välja, kuigi tavaliselt naudin ma seltskonda südamest, siis tollel õhtul olin ma südames tuhandete kilomeetrite kaugusel USA-s. Ootasin ja lootsin ja kuni viimase hetkeni mõtlesin ja pabistasin, et mis siis kui?... Kuid maailma ja ameeriklaste õnneks võitis see kes oli parim! Edu uuele presidendile ja tema kaaskonnale;)
No comments:
Post a Comment